Miniklubi Foorum

Helen tee juba ots lahti!!!

a.

Ilmselt tehnilisemat infot tuleb hiljem aga peamised probleemid autodega olid järgmised (toimumise järjekorras):
Margo miniga - genekas jamas ja ei tahtnud laadida vabakäigul, ehk siis kui olime jõudnud 500m sõita mööda Stockholmi ummikuid, suri kollane välja ja vajas mäest üles lükkamist ja krokodille. Ehk siis soovitav oli Margol edaspidi ilma tuledeta sõita, rääkimata siis mingist tehnikast, mis tal kõik sinna sisse ehitatud oli.
Arese miniga - kuskil keset Saksamaad suure-suure vihma käes hakkas meie auto välja surema ja ei läinudki uuesti käima. Eks me siis uurisime ja puurisime kiirtee ääres ja avastasime, et õhujagajasse (vms) on vett läinud (läbi õhufiltri, mis meil ilusti rattakoopas istus). Vaikselt puhastades ja podisedes lükkasime end kuidagi u 20km edasi tanklasse, kus sai siis õhufiltrile plastpudel ümber pandud. Kui olime järgmised 40km läbinud avastas Ares, et me suitseme. Õnneks enamvähem viimasel minutil leidsime, et juhtmestik oli vett saand ja me oleks äärepealt maha põlend. Ehk siis sai see täiesti ümber ehitatud mingis suvalises tanklas.
Margo mini - amortidega oli pidevalt probleeme ja et rattad suht koopas kinni olid ka ei aidanud. Nii me siis avastasime, et üks amort oli midagi katki teind (tagumine vasakpoolne) ja oli vähe puudu, et bensupaagis oleks auk sees. Parandasime seda siis seibidega ja tõstsime enamuse Margo asjadest (et auto kergem oleks) meie autosse.
Arese mini - koha peale jõudes avastasime järgmisel päeval, et siduriga oli ka midagi lahti ja imelikku häält tuli kapoti alt kui auto käis, aga sellest ma väga rohkem aru ei saandki.
Rohkem ma vist hetkel öelda ei oskagi. Küsimusi?

aa, btw, jäime küll ellu jah!

Tundub,et igav ei olnud
Loodan,et need väikesed remontimised ja vigade otsimised teie ajagraafikut liiga sassi ei lõõnud. Ootan põnevusega juba meessoost asjaosaliste kommentaare ja muidugi ka pildimaterjali.

graafik oli jah imekombel isegi paigas ja jäi paika.
mehed hetkel austrias ja liiguvad vaikselt kodupoole. pildid kah nendega kaasas, ootan ise ka neid pilte juba!

Mina jõudsin siis eile öösel koju Kuna me viimase lõpu sõitsime eraldi siis minu teadmist mööda peaks Margo jõudma täna.
Sõitsin 21 tundi järjest ca. 1400 km ja kui välja arvata väike juhtmete põlemine siis oli tagasitee rahulik

Praegu olen kahjuks veel suht zombi niiet muljetamisega peab ootama, suurema reisikirjelduse jätan Margo kirjutada

Minu mini teekond nägi välja umbes täpselt selline: http://maps.google.com/maps?f=d&source= ... 631836&z=5

Margol peaks olema sama välja arvatud edasitagasi Milaanosse.

Ilma väikeste "viperusteta" ei saa vist ühtegi pikemat tiiru Miniga mööda saata Jään jätku ootama

Tervitused!
Reis oli kirev ja muljeid seinast seina, nii et meenutuste kirjapanemine võtab veidike aega
Meie ekipaazh jõudis koju reede tööpäeva lõpuks, kuna öösel sai Lätis väheke puhatud ja hiljem Riia-Valka "koleyni"sid kirutud, aga eks kõigest lähemalt sisukamas kokkuvõttes

Tänks, Margo... muidugi prae edasi!

Alustame siis memuaaride kirjapanemisega

TEEKOND IMMILE

6. juuni
Meie ekipaazhi jaoks algas päev varakult ja "to-do list" oli pikk. Kuid aeg lendas ruttu ning Arese ja Heleni juurde jõudes oli meil kõigest tähtsaimad asjad tehtud, kuid mis teha, ega laev sellepärast oota.


Sadamasse jõudsime just õigeks ajaks ja laeva sõites jagus töölistel lõbusaid kommentaare küllaga
Sadamast lahkudes vaikselt mööduvat Tallinna vaadet nautides:

jõudis lõpuks kohale, et nüüd see seiklus algab ja tänane peaks olema viimane vaikne ja rahulik õhtu. Seega mingit kõva pidutsemist laevas ei toimunud ja magama läksime päris varakult.

7. juuni
Ei tea kas ootusärevusest või millest, aga vähemalt mina ärkasin enne laeva äratust ja sadamasse jõudmist andis oodata. Laevalt maha sõit ja toidumoona varumine kulges rahulikult, väljas säras kuum suvine päike ja tõotas tulla huvitav ja palav päev.


Ainult, et see "huvitav" osa saabus veel enne Rootsi kunni palee juurde jõudmist. Nimelt pidasin näidikutablool põlevat punast tuld ekslikult õlituleks ja ühel vaiksel tõusul keset Stockholmi ummikut Mini lihtsalt seiskus. Proovisime käivitada, aga ei miskit - voolu lihtsalt polnud. Egas midagi, liiklust ju päris seisma ei pane, seega lükkasime Mini üle ristmiku mäest üles vähe rahulikumasse kohta ja asusime sõjaplaani pidama. Kuid mida sa ummikus ikka toimetad ja mäest üles autot käima ka ei lükka. Nii lükkasime Mini lihtsalt üle tõusu ja langusel panime siis meite Mini Arese Mini abiga jälle tööle. Linnast välja kulgesime palavas leitsakus ja kerges hirmus, et millal ta meil nüüd jälle ära kooleb.

Maanteele jõudes tundus asi korras olevat ja keskendusin rohkem Mini teel hoidmisele. Vaevalt sain seda teha kui mootor detoneerima ja jõud raugema hakkas. Egas midagi, kiiresti tee äärde ja kontrollima mis siis nüüd juhtus. Selgus, et küünlad olid kergelt öeldes mustad. Õnneks olin just eelmisel päeval kaks komplekti küünlaid kaasa ostnud, nii et esimene komplekt läks kohe käiku. Siis loomulikult ei tahtnud Mini taas käivituda ja pidime ta maanteeservas möödatuhisevate rekkade kõrval käima lükkama. Kogu see hommikune mässamine oli olnud nii väsitav ja aeganõudev, et mul käis korraks juba peast läbi mõte, et kui nüüd veel midagi juhtuma peaks, saadame Arese ja Heleni teele ning ise hakkame mõtlema, kuidas koju saada.

Kuid imekombel rohkem probleeme ei ilmnenud ja kui meie Mini ootamatu kütusejanu välja arvata, siis teekond läbi Rootsi kulges päris rahulikult. Rahulikuks pidasime juba ka seda kui Rootsis esimesel tankimisel tankur mu pangakaardi ära sõi ja järgmises tanklas öeldi, et äsja linnakesest üle käinud äikesetormi tõttu pangalink ei toimi ja meid saadeti 500m kaugusele linnasüdamesse ATMi otsima. Ainult, et Rootsi 500m osutus Eesti mõõtühikutes nii mõnekilomeetriseks vahemaaks. Muidu olid aga teed väga heas korras ja vihma ning äikest saime pigem eemalt jälgida.

Lõbus seigake oli ka siis, kui üks valge kaubik meie kõrvale sõitis ja tavapärastele naeratustele ja „thumbs up“ile lisaks midagi seletada püüti. Selgus, et nad tahtsid teada kui palju mu Mini maksab (tagumisel aknal oli hinnanumbrita müügikuulutus.) Pidasime siis kiirtee serval kinni ja vahetasime infot ja telefoninumbreid ning teekond võis jätkuda ning umbes 260 km enne Kopenhagenit sai Burger Kingis keha kinnitatud.




Õhtuhämaruses Rootsi-Taani vahelist silda ületades tuli küll pärast tolliputkat Mini taas käima lükata, kuna talle taaskord midagi ei meeldinud. Edasi kulges teekond Kopenhageni lähistele jäänud ööbimiskohta juba rahulikult. Telgid panime mingi suvalise rekkaparkla nurka üles ja pikale ning väsitavale päevale järgnes sügav uni.

8. juuni

Hommik algas sombuse ilma kuid hea tujuga


ning pärast tanklast ostetud võikusid võtsime suuna Saksamaale, eesmärgiks (loe lootuseks) oli Frankfurti välja jõuda. Vahetult enne teist Taani silda pärast sillatasu maksmist suri meie Mini taaskord välja, genekas ei olnud üldse aku laadimisest huvitatud. Tegelikult genekas küll oli, aga ajutise õlikorgi tõttu oli teel loksumisest õli geneka rihmale sattunud ja see lasi geneka rullikul lihtsalt liugu. Egas midagi, käepärast vahenditega rihm puhtamaks ja igaks juhuks pingutasime rihma ka ära ning etteruttavalt võib öelda, et geneka laadima saamiseks piisas pärast käivitamist väheke pööretega mängimisest ja laadimine oli taas olemas. Eesmärk oli ka järgmisest tanklast „brake cleanerit“ leida, et rihm õlist korralikult puhtaks teha.

Sillaületus kulges vaikselt ja kahjuks ilma vaadete pildistamiseta – udu oli lihtsalt nii paks, et isegi merd silla all polnud näha.
Järgmise tankimise ajaks oli vihm meid kätte saanud ja otsustasime tempot lisada, et ehk õnnestub pilvede alt ära sõita. Kuid ilmataadil olid teised plaanid. Ühel hetkel oli paduvihm sedavõrd tugev, et maantee lausa ujus veest. Kuna minu Minile ajutiselt külge pandud teine kojamees kippus aknatihendi ülemise serva taha kinni jääma, ei jäänud midagi muud üle kui paduvihmas kiire peatus teha ja see küljest ära võtta. Seda kiirustades tehes õnnestus käsi lõhki tõmmata, mida märkasin alles autosse istudes.

Kuna padukas nõudis kogu tähelepanu, siis lihtsalt lootsime, et Aresel ja Helenil meie taga läheb asi kergemini. Saime vaevalt mõne kilomeetri mu ühe pisikese kojamehe töötades sõita kui ühel hetkel lendas see koos hoovaga lihtsalt auto küljest minema! Ehmatus oli korralik ja kommentaarid autos vastavad. Kuna ilma kojameesteta sõidu jätkamine ei tulnud kõne allagi, siis jalg kiirelt pidurile ja tee serva pidama. Õnneks olin piisavalt kiirelt reageerinud ja kojamees jäänud sajakonna meetri kaugusele ning kukkunud teeperve poole. Nii et minu kohale jõudes ei olnud keegi veel jõudnud seda puruks sõita. Imelik tundus vaid see, et Arest ja Helenit ei paistnud kusagilt.

Läbimärjana autosse tagasi jõudes sain ka sellele küsimusele vastuse. Ares oli just Kristjanile helistanud ja teatanud, et neil oli vesi õhufiltrisse sattunud ja puterdava mootoriga olid nad meist sinna maha jäänud kus ma kojameest ära olin võtnud ning nad püüavad Mini käima saada. Kuna meil seisis ees kojameeste "tuunimine", siis otsustasime järgmisse parklasse veereda ning seal Arest ja Helenit oodata. Kui olime kojamehed korda saanud ja mingi pool tunnikest oodanud helistasime ja uurisime kaugel teised on. Selgus, et vesi oli õhufiltrist ka mootorisse sattunud ja mootor ei tahtnud kohe üldse käia – õhulugeja pistiku eemaldamisel oli vähemalt võimalik auto käima saada, kuid selle töö oli kaugel ühtlasest nurrumisest. Kuid nad üritavad edasi liikuda. Leppisime kokku, et me sõidame järgmisse tankla ja söögikohaga peatuspaika ja ootame neid seal. Vett kallas muidugi nagu kapa servast.

Õnneks oli tankla paarikümne kilomeetri kaugusel. Kuna teadsime, et Ares ja Helen peagi saabuvad, siis otsustasime nad ära oodata ja siis koos üks soe söögikord teha. Kuid aeg muudkui läks ja tuttavat rohelist Mini ei paistnud kusagilt. Ma jõudsin vahepeal juba uinaku teha ja mobiiligi ära laadida ning kusagil poolteist tundi pärast meie saabumist märkasime Arest aknast mööda jooksmas. Õnneks ta nägi ka meid ja peagi saime teada mis saaga tal oma Miniga oli olnud. Imekombel jõudsid nad lonkava mootoriga ja totaalselt omapäi toimiva elektrisüsteemiga meieni ja pärast kehakinnitamist


sai üheskoos asutud Arese Mini putitama. Esmalt kuivatasime õhufiltri ja leiutasime talle plastpudelist katte, et vesi enam otse filtrisse ei voolaks. Kui see tehtud, püüdsime leida lahendust küsimusele miks süüte sisse keerates hakkavad kojamehed ja aknapesu ise tööle ning tulede põlema pannes põlevad ka paremad suunatuled, kuid ei vilgu. Mingit adekvaatset vastust me leida ei suutnudki, kuid tanklasse jääda ka ei tahtnud, seega sai mõned pisitikud lahti ühendatud, et väemalt sõita saaks. Kui see kõik lõpuks tehtud sai tuli taaskord ka meite Mini käima lükata. Millegipärast ei tahtnud meie auto pärast pikemat seismist enam süütest käivituda.

Kuna me kumbagi Mini ei tankinud, siis otsustasime püüda jõuda järgmisse ligi 40 km kaugusel olevasse tanklasse, et seal tankida ja vaadata kuidas Arese Mini mootor töötab. Kui olime mõlemad Minid kütusega täitnud ja valmis sõitu jätkama, teatas Ares, et süüdet keerates tunneb ta vasakpoolse a-piilari juures põlemishaisu ja nagu suitsugi tuleks. Kristjaniga koos veenduti, et just nii ongi, kuigi seal ei olnud mingeid elektriseadmeid. Nii asuti asja lähemalt uurima ja selgus, et lae alt veetud juhtmekimp oli ajapikku ennast kuhugi vastu ära hõõrunud ja nüüd paduka abiga ka kuidagi lühisesse läinud ning sellest tulid ka päevased elektrikalad. Õnneks avastasime selle tanklas seistes, mitte sõites leeki nähes. Halvimast ei taha mõeldagi.


Selge oli see, et sellisena edasi sõita ei saa ning kuna Minisse me kõik toimetama ei mahtunud, asusid Ares ja Kristjan Mini lammutama ning vahepeal olid auto kõrval hunnikus lisaks kogu kaasa võetud varustusele ka Mini tagumised istmed.






Vahepeal püüdsime me Heleniga tanklas olnud ajalehtedest uurida, et mida ilmateade lubab. Vahemärkusena lisan, et kõigi nende sekeldustega polnud me veel Hamburgistki mööda saanud. Lõpuks leidsime ühest lehest mitu värvikate piltidega artiklit, milles räägiti Hamburgit tabanud vihmauputustest ja et nädala teisel poolel pidi lisa tulema - milline lohutus meile! Kuna polnud selge, kas me Arese Mini õhtuks sõidukorda saame, siis käis Helen uurimas kohalike ööbimisvõimaluste kohta. Kahjuks ei olnud pakutav logistilisest just soodsas kohas. Kuna ka GPS ütegi lihtsat lahendust ei pakkunud, siis otsustasime, et esmalt teeme Mini korda ja siis otsustame, mida edasi teha.

Aega võttis, aga asja sai ning neli või viis tundi pärast tanklasse saabumist, olime taas teel. Pika tööprotsessi võib lühidalt kokku võtta järgmiselt - kätte tuli saada kogu eest taha minev juhtmestik, selles ära lühistunud koht välja lõigata ja ära parandada ning juhtmed uut teed pidi tagant ette vedada ning armatuuri all taas ühendada, kokku siis kümme juhet. Heleni arvestuste kohaselt kestis selle päeva remontimised kokku ligi 9 tundi.

Kuna vihmaga telkimine ei tulnud kõne allagi, otsustasime sõita nii kaua kuni jaksame ja loota, et ehk saame vihmapilvede alt ära. Lõpuks, mingi 1-2 paiku öösel otsustasime, et väsimus on teinud oma ja aeg on magama asuda. Nii leidsimegi järjekordse suure hästivarustatud parkla.

9. juuni

Uni oli veelgi sügavam ja rahulikum kui eelmisel ööl, seega hommikul me liiga vara ei ärganud, kuid kuna eesmärk oli õhtuks St Stephani jõuda, siis ei olnud ka aega liialt raisata.


Tankla restoranis maitsev pasta hommikusöögiks, Minide kuivatamine ja osa meie raskema varustuse ümberpakkimine Arese ja Heleni Minisse ning teele. Ilm oli eilsega võrreldes hoopis teisest puust ja taas terendas silme ees lootus heast päevast. Loomulikult pärast seda kui olime meie Mini käima lükanud.

Mõned tunnid kulges tee nii rahulikult kui see kardiga maanteel sõites kulgeda saab. Vahepeal käisid Ares ja Helen oma Mini võimeid proovimas ja GPSi järgi ülesmäge 156 km/h on päris korralik tulemus. Mida lõunapoole me jõudsime seda häirivamaks muutus üha sagedamini rattakoopa serva käiv vasak tagumine ratas ja mingi uus ja huvitav kolks. Igaks juhuks otsustasime seda järgmises tanklas kontrollida. Selgus tõsiasi, et vasaku tagumise amordi ülemise kinnituse inglise keevitustäpike oli ära väsinud ja amort käis üles alla nii nagu ise tahtis, aegajalt siis vastu bensupaaki kolksatades. Egas midagi, paak maha, auto üles, ratas alt ja parandama.




Õnneks olid Aresel kaasas suured seibid mida sai selleks otstarbeks vähe sobivamaks viilida


ja umbes tunniga oli meie Mini taas ratastel ja liikumisvalmis. Ei olnud mingi ime, et ratas vähem koopasse käis ja kolks kadunud oli.

Edasi sõites hakkasid meie GPSid erinevalt näitama ja ühel hetkel saatis meie GPS meid mingile külateele kus polnud isegi teeäärset kohta kus kinni pidada ja meie asukohta kontrollida. Seega jätkasime sõitu ja paarikümne kilomeetri pärast olime kiirteel tagasi ning üsna varsti said ka Ares ja Helen meid kätte. Meie GPS püüdis meid säästa teeremondi tõttu olnud ummikust mille Ares ja Helen läbima pidid.

Viimases tanklas enne Shveitsi piiri sai soetatud vajalik kiirtee kleeps ja õhtuks mõned õlled.


Piiriületus kulges aga üle ootuse rahulikult – mitte keegi ei tahtnud meid kinni pidada ega dokumente kontrollida. Shveitsis muutusid vaated aina ilusamaks ja kõrgustevahed suuremaks, kuigi teed olid palju paremad ja laugemad kui olid olnud Saksa kiirteed.


Meile oli mõnus elamus ka rohkete tunnelite läbimine. Mini hääl mõjus neis tõesti kõuekõminana

Enne kiirteelt lahkumist sai veel ühes parklas kiire peatus tehtud ja kuna samal ajal möödus meist esimene klassikaline Mini selle reisi jooksul, siis võis arvata, et tal on sama suund mis meil. Seega kiiresti autodesse ja uut seltsilist jälitama. Kahjuks või õnneks saime ta päris rutu kätte, aga kuna ta veeres väga aeglaselt, siis me kauaks tema seltsi ei jäänud.

Pimeduse saabudes olime veel kiirteel, kuid pärast kiirteelt maha keeramist tuli mõnusate kurviliste mägiteede ja maaliliste külakeste aeg. Need mõnikümmend kilomeetrit mis jäid kiirtee ja St Stephani vahele tõid naeratuse huulile ja panid unustama viimase kolme päeva vintsutused ja äpardused - need teed olid Minile loodud. Kuid kuna oli kottpime ja kurvid kohati väga järsud ja „pimedad“, siis loomulikult võtsime neid mõistlikult ja kohalikel sabas püsida ei üritanud, kuid ikkagi oli see ülilahe kogemus.

IMMi toimumispaiga leidmine kujunes oodatust keerulisemaks, kuna teele pandud väikene viit ei paistnud meid kohe kuidagi õigesse kohta juhatavat. Kuid kuna lisaks meile oli ka teisi saabujaid, siis üheskoos leidsime õige "augu" üles ja peagi olime lennuväljal. Loomulikult suri meie Mini välja ja registreerimisalasse me juba lükkasime oma Mini. Registreerimistoiminguid tehes oli tunne, et olime saabunud põhjapoolusele. Kui eelmine õhtu oli olnud palav, siis nüüd tundus õhutemperatuur nullilähedal olevat. Kui registreerimine tehtud, asusime oma telkimisala otsima. Tõsine respect ja sügav kummardus ses osas korraldajatele, kuna iga riigi või siis klubi jaoks oli vastavalt Minide arvule oma parkimis- ja piiratud telkimisala.

Kohal oli juba märkimisväärne arv Minilisi, aga kuna oli pilkane öö, siis ei olnud suurt midagi näha.


Seega panime hammaste plaginal ja külmunud sõrmedega telgid kiiresti üles ja soovisime üksteisele, et loodetavasti hommikul näeme - öö tõotas tulla väääga külm ja pikk.

Jätkub...

Reisikirjeldus vastab ootustele
Ega muud oodata ju tegelikult polnudki, mini on ikka oma tuntud "töökindluses", kuid nagu näha siis oli too seiklus siiski vöimalik treilerita läbida.
Ootame järge.....

oi kui lahe lahe!!! tahaks ise ka kunagi selle läbi teha, muidugi koos teiga:)))) Leila